Kaarma Kiriku lühitutvustus

Teadlased arvavad, et Valjala kiriku kõrval on Kaarma kirik üks vanemaid Saaremaal.
Ühelööviline kirik rajati veidi hiljem kui Valjala kiriku pikihoone (umbes 13. saj teise poole algul ehk 1260ndatel).
Nagu Valjalas ja mitmel pool mujalgi (Pöides, Kihelkonnal) ehitati kristlik tugipunkt muistsesse asunduskeskusse.
Pühitsetud on kirik apostlitele Peetrusele ja Paulusele.
Ka Kaarmas kinnistus Saare-Lääne piiskopkonna­le omane romaanistiilne kirikutüüp, kus lihtsale ühelöövilisele pikihoonele liitus veidi kitsam kooriruum. Kiriku kooriruumi e altariruumi põhjaküljele rajati ühekorruseline käärkamber.

TORN

Algselt torn puudus – see lisati alles 15. saj I poolel ja oli esimene kirikutorn saarel.
Teravkaarne peaportaal on iseloomulik aga juba gooti stiilile.
Kiriku kooriruumi e altariruumi idaseina kaunistab Eestis haruldane kolmikaken, mis oli üks tsistertslaste arhitektuuri lemmikmotiive.

EHITUSLIK KATASTROOF

Ehituslikult ebasoodne pinnas, liiga ulatuslik kandekaugus ja vundamendi mittevastavus võlvide raskusele põhjustasid nähtavasti varsti pärast kiriku esmakordset valmimist kiriku pikihoone võlvide kokkulangemise. Võlvid jäidki endisel kujul taastamata, pikemat aega asendas neid puust lagi.
Täna me võime esialgsest ehitusest säilinutena näha vaid kooriruumi, käärkambrit ja löövimüürisid ühes lääne- ja põhjaportaalidega.

KIRIKU TAASTAMINE 1407. AASTAL

15. sajandi alguses algasid kiriku juures taas ehtustööd mille käigus kirik sai oma pareguse näo. Küllaltki lai pikihoone jaotati kindluse mõttes kaheks lööviks. Kiriku keskele püstitati kolm kaheksakandilist sammast ning terve lööv kaeti uuesti servjoone võlviga. Kõigi nende tööde ehituslikku iseloomu silmas pidades võime oletada, et siin olid ehitajateks Tallinna meistrid.

Nende tööde käigus valmis ka ennemnimetatud kellatorn (47 m). Torni seinal peaportaali kohal me näeme unikaalset ristikolmikut meenutamas Kristuse ristisurma Kolgatal. Portaali kaare all näeme dolomiidist maagilise tähendusega mehepäid (oletatav märk kunagisest kloostrist). Portaali kõrval on tahvel raidkirjaga: “Sel aastal on se kirk valmis saanud Peetri päeval Anno 1407“, mida on peetud vanimaks eestlaste kirjutatud tekstiks. On arvatud, et mainitud kiri ukse kohal tähistabki kiriku seda ümberehitamise aega, mil esialgsest ühelöövilisest kirikust sai praegune kahelööviline.

KÄÄRKAMBRI TEINE KORRUS

Kuid veel enne nimetatud rekonstrueerimistöid tegi Kaarma kirik läbi veel ühe muutuse. Nimelt seoses Kaarmat külastanud palverändurite arvu kasvuga lisati käärkambrile teine korrus, kuhu viib kitsas müüritrepp. See korrus täitis võõrastemaja funktsiooni ning kus on tänaseni veel säilinud ainulaadne kamin.

SAMBA RAID

Sambaid kaunistavad väikesed raidreljeefid.

– Läänesambal on sellele tormamisele vastandatud taevaliku õndususe motiiv: paradiisi sümboliseerival viinapuuväänlal istuvad pühad tuvid, hoides noka vahel päästetud inimsüdant. (Harri Haamri lugu…) Selle samba tüvesel on karu kujutisega Behri aadlivapp, ilmselt tänuks kiriku ehitustöödel osutatud abi eest.

– Keskmise samba tüvesel on kujutatud kiriku kaitsepühakuid (? Polli suguvõsa aadlivapp ?). Samba soklil on esitatud katoliiklikus kunstis populaarne metsiku jahi motiiv, mis sümboliseerib hea ja kurja võitlust, aga ka maisele elule iseloomulikku tormamist. Näeme mõõgaga jahimeest sarve puhumas. Tema ees jookseb kaks koera, järel aga kurjale meelitav põder. Koerad on jälitamas lõvi (või karu) ja draakonit, kelle hambus on nähtavasti õnnesarv. Koletise taga on pattu sümboliseerivad siga ja hunt.

MAALING

Kaarma kiriku ehteks on rohked kunstimälestised. Saaremaa keskaegsete katoliku kirikute värvirikkust tunnistavad mitmel pool 13.-15. sajandi seinamaalingute säilinud fragmendid. 16. sajandil toimunud reformatsiooniga kaasnenud puritaanlus tunnistas muu toreduse kõrval ülearuseks ka seinamaalingud ning need kattusid sajandite jooksul paljude lubjakihtidega. (Alles 1970ndate keskel toimunud Kaarma kiriku restaureerimistööde käigus toodi maalingud jälle päevavalgele.) Me näeme nüüd sekotehnikas (e kuivale krohvile maalitud) ornamentaalseid ja figuraalseid maailfragmente, mis on algkirikuga üheaegsed. /Pühak Christophorus – tunti ravitseja ja vedajana/ Dekoratiivset ümarakent kaunistab meisterlikult komponeeritud pentagramm.

RISTIMISKIVI

Ojamaa tüüpi ristimiskivi pärineb 13. sajandi teisest poolest.

JOOSEP

… Põhja-Saksa koolkonda kuuluv poükroomne puuskulptuur “Joosep” on valmistatud 1450ndate aastate paiku. Tõenäoliselt mingi suurema kompositsiooni osa. (Säärane lihtsas, elulähedases laadis teostatud skulptuuri autoriks on peetud Clawes van der Sittow’d kes elas ? – 1482. aastatel)

ALTARID

Keerukas ajalugu on Kaarma kiriku vanal hilisgooti altaril, (mis oli ja praegu on hoiul Kuressaare Linnuses) Ilmselt kahest vanemast alatarist rekonstrueeritud altari kinkis kirikule Kaarma lääniisand Berent Berg 1547. aastal. Võimalik, et tema hankis selle Tallinnast, kus 1524. aasta pildirüüstekampaanias said kannatada paljud kunstiteosed. Altari algsest skulpturaalsest keskkompositsioonist “Viimne kohtupäev” on säilinud vaid üksikud fragmendid; nähtavasti oli ta tugevasti purunenud juba enne Kaarmale toomist. Liikuvate altaritiibade sisekülgedel paiknes kompositsiooni juurde kuulunud 12 apostlifiguuri, mis 1884. aastal paigutati uue altari tiibadele (praegu Saaremaa Muuseumis). Need kujud on valmistatud umbes 1520ndatel aastatel Lüübeki hilisgooti meistri Claus Bergi mõjusfääris olevate õpilaste poolt.

1547. aastal koostatud altari vanim osa oli suurepärane reljeef “Maarja kroonimine” altari keskel. Umbes 1497-1500. a. valminud teose autoriks peetakse Bert Notke koolkonda kuulunud lüübeklast Henning von der Heidet. Selle reljeefi lahendust antud teemal peetakse asjatundjate meelest kõige rikkalikumaks ja meisterlikumaks Põhja -Euroopas (asub hetkel Saaremaa Muuseumis).

“Maarja kroonimine” eemaldati kiriku altarilt 1791. aastal ja asendati A.S. Schielderupi maaliga “Kolgata” (hetkel kirikla talvekirikus).

Uus altar loodud 1884. aastal. Neogooti stiilis. Maal /vene kunstnik/ Otto Friedrich Theodor von Moeller (1812-1874). Modelliks kohaliku mõisa kutsar Kuusiku Kusta.

KANTSEL

Renessanss-stiilis kantsli eeskujuks Lüübeki toomkiriku kantsel. 1645. a. Autor lüübeklane Jakob Jakobson

Pikihoone põhjaseinas reljeefne dolomiitplaat inglipeaga (1601) kooriosa remondi mälestuseks.

KIRIKLA

Kiriku kõrval asub kultuurilist ja arhitektuurilist tähtsust omav kirikla. Hoone rajamisaeg ei ole täpselt teada, kuid osaliselt kuulub ta kindlasti keskaega. Alates 1978. aastast on kiriklat püütud järk-järgult taastada kujul, mille hoone sai 17. sajandil. Tänaseni on seoses kirikla päritoluga veel palju jäänud aegade häma­russe. Mõningast selgust on siiki toonud arheoloog Tõnu Sepa uuringud, mida teostati kirikla ülesehitamise käigus keldrite tühjendamisel.

KAARMA KUI VILJAKAS TAIMELAVA

Kaarma oli viljakas taimelava hariduse ja aktiivse usu- ja seltsielu vallas tuntuks saanud inimestele. Nii võiksime nimetada Kaarma kogudust teeninud vaimulike hulgast: õpetaja Karl Friedrich von Mickwitzi (Kaarmal 1803-1821), kes asutas oma kihelkonnas esimesed külakoolid; õpetaja Martin Lippu(Kaarmal 1882-1884), kes oli tuntud luuletaja ja ajaloolane; õpetaja ja Kaarma seminari juhatajaFriedrich Wilhelm Ederbergi (Kaarmal 1885-1902), kes oli ka Eesti rahvusliku liikumise üks tegelasi; Eesti haridus- ja kirikutegelaneHugo Bernhard Rahamägi (Kaarmal 1914-1920), kellest hiljem sai Eesti kiriku piiskop jpt. Kuid kõik Kaarmalt pärit ja Eesti kultuuriloos tähtsust omavad inimesed ei olnud Kaarma koguduse vaimulikud. Siin on sündinud kuulsa ja kauaaegse Kaarma kiriku köstri Mihkel Kallase pojad: Rudolf Kallas, kellest sirgus hea jutlustaja, vaimulik kirjanik ja pedagoog (matemaatikute piibel “Mõistlik rehkendaja”) ning Oskar Kallas, kes ühe esimese eestlasena omandas kõrgema erihariduse ja doktorikraadi keele ja rahvaluule alal. Ilmselt tänu viimase abikaasa, soomlannast kirjanik Aino Kallasele tuntakse Oskar Kallast ka palju Soomaes.

Koostas: Hannes Nelis