Immanuel von MICKWITZ sündis Tallinnas Toompraost Kristoph Friedrich Mickwitz’i pojana. Abielludes Kargi mõisaomaniku tütrega, olid arvatavasti just perekondlikud sidemed need, mis Immanuel von Mickwitz’i Saaremaale tõid. 1791-1802 oli Immanuel von Mickwitz ka Konsistooriumi assessor. Kaarma kogudust teenis Immanuel von Mickwitz kuni surmani.

Sai hariduse Kuressaare linnakoolis. Oli õppinud Jeena Ülikoolis. Töötas pastoriameti kõrval notarina. Kaarma kalmistule on maetud ka tema pojad kes olid omal ajal väljapaistvad sõjaväelased (vene kindralid Juulius ja Ruudolf)

Õpetaja Karl Friedrich von MICKWITZ’ist on teada, et ta aastail 1816 ja 1817 asutas oma kihelkonnas esimesed külakoolid. Õppetöö olevat olnud korraldatud nii, et lapsed käisid üks päev nädalas, täpsemalt öeldes pühapäeval, koolis. Nõnda on selle mehe tööd jätkanud paljud Kaarma vaimulikud kuni õpetaja Karl Ernst ROHLAND’ile (Kaarmal 1851 – 1865) selline koolikord enam ei meeldinud ja ta seab kooliõpetuse laupäeva peale.

Hariduse suur puudus äratas Saaremaa vaimulikes mõtte luua Saaremaa kooliolu parandamiseks üks kõrgem kool, kus igast Saaremaa kihelkonnast üks kõige targem kihelkonnakoolipoiss veel 3 aastat edasi võiks õppida, kellest siis pärast köster või koolmeister võiks saada. (Seminari loomise püüdlustest Saaremaa Jaani kihelkonnas ja hiljem Kaarmal räägib Gustav Kutsar). Aastal 1866 tuleb Kaarmale noor õpetaja Julius Leo Immanuel GIRGENSOHN (Kaarmal 1866 – 1875). Tema oli väga agar koolitöö eest hoolt kandma, nõnda et Kaarma kooliolu sel ajal kohe tublisti teiseks olevat muutunud. (G.Kutsar).

Kaarma oli tõesti viljakaks taimelavaks hariduse ja aktiivse usu- ja seltsielu vallas tuntuks saanud inimestele. Kuid kõik neist ei teeninud vaimulikuna mitte Kaarma kogudust. 22.mail 1851 näeb ilmavalgust Kaarma köstri poeg Rudolf KALLAS, kes hea jutlustajana, vaimuliku kirjanikuna ja pedagoogina on oma nime jäädvustanud meie rahva ajalukku. Rudolf Kallas lõpetas Tartus seminari 1871.a. ja oli Tartus algkooli õpetaja. Hiljem asus õppima Tartu Ülikooli, mille usuteaduskonna lõpetas 1883.a. Tema oli kirikuõpetaja Valgas, siis Rõuges ja lõpuks Jakob HURDA järglasena Peterburi Jaani koguduses. Ta suri 1913.a.

Hermann Joh. Friedrich HARTEN oli õpetaja Karl Friedrich von Mickwitz’i väimees. 1840. aastal tõstetakse Hermann Joh. Friedrich Harten aadli seisusse püha Stanislavi III järgu ordeni omistamisega.

Hermann Joh. Friedrich Harten sündis 1794. aastal Mustjala pastori pojana. Teoloogiat õppis Tartu Ülikoolis. 1825 – 1831. aastani teenis Hermann Joh. Friedrich Harten Kaarma koguduse kõrvalt ka Mustjala kogudust. Oma elu viimased viis aastat oli ta Saaremaa superintentent.

Kultuurilukku on ta läinud eelkõige sellega, et 1835.aastal ta asutas Kaarmal teadaolevalt Eesti ühe esimese  eestlastest koosneva laulukoori. Vähemalt Saaremaal registreeritud laulukooridest on see kahtlemata kõige esimene. Sellega rajas Hermann Joh. Friedrich Harten väga tugeva koorilaulu traditsiooni Kaarmal, mis püsis siin pikka aega. Samuti on teada, et Kaarma õpetajana rajas ta siia piibliseltsi ja hoolitses suure agarusega ka kihelkonna- ja külakoolide eest.

Abielludes Karl Friedrich von Mickwitz’i tütre Juliane’ga sündis neile neli tütart ja viis poega kelledest mitmetest said ka väga väljapaistvad inimesed. Pojast Oskarist sai insener ja riiginõunik. Omakorda Oskari pojast Mooritsast med. doktor ja suurvürstinna ihuarst. Pastori teine poeg Juulius tõusis insenervägede kindralmajori auastmeni ja tegutses põhiliselt Vilnjuses. Kolmas poeg Moorits (sündis 1829. aastal Kaarmal) sai med. doktoriks ja omakorda tema pojast sai kõrge metsaametnik. Ja veel neljaski vend Herman von Harten sai med. doktoriks ja töötas arstina ka Kuressaares ning suri Kuressaares 1917. aastal. (O.Pestilt)

Adalbert Hugo WILLIGERODE (oli Eesti vaimulik, kirjanik ja laulupeotegelane) sündis 2. veebruaril 1816. aastal Tallinnas. Pärast Tartu Ülikooli usuteaduskonna lõpetamist oli ta tolle aja kombe järgi kodukooliõpetajaks. August Pass kirjutab tema kohta: “Mõne sõbra soovi läbi sa ta Kaarma leseks jäänud koguduse õpetajaks ja õnnistati Kuressaare linnas selle püha ameti peale.” Tema teenimine Kaarma koguduses langes aga sellesse aega, mil paljud Apostlikku Õigeusku läksid. August Pass kirjutab sellest nii: “Kuus aastat on ta Kaarma koguduses töötanud ja on nende aastate jooksul palju raskust ja südamevalu tunda saanud niisamute ameti, kui ka koguduse elus. Ta pidi seda nägema, kuidas meie usu rahvas hulgakaupa kõigesuguste meelituste ja tõutuste tagajärjel meie kirikule selga pöörasivad ja teda maha jätsivad. – Willigerode on kui truu karjane oma koguduse eest hoolt kannud.”

1848. aastal lahkub Adalbert Hugo Willigerode Kaarmalt Karula koguduse õpetajaks. Seejärel saab temast Võru kreisi praost ning mõni aeg hiljem Tartu Maarja koguduse õpetaja. Ühtlasi on ta ka konsistooriumi liige. 50. aastasel ametipühal austatakse teda Tartu Ülikooli poolt theol. dokt. aunimega.

1869. aastal I Eesti Üldlaulupeo president (?)

Tundes huvi laulu vastu, arendas Willigerode edasi Hermann Johann Friedrich Harteni asutatud (mis oli üks esimestest laulukooridest Eestis) laulukoori tegevust. Ta oli aastal 1869 I eesti laulupeo toimkonna juhataja, aastal 1879 peetud II laulupeo toimkonna abijuhataja ja on loonud hulga laule.

Enamasti esines Willigerode traditsiooniliste balti-saksa positsioonide kindla kaitsjana, suhtudes eitavalt ärkamisaja vabameelsemaisse vooludesse.

Karl Ernst ROHLAND sündis Tartus kaupmehe ja raehärra pojana. Pärast Tartu Ülikooli usuteaduskonna lõpetamist oli ta kodukooliõpetajaks ja hiljem koolmeistriks Peterburis mitmetes kroonukoolides. Pastoriks õnnistati ta Kuressaares. Suri vähki.

Pole tuntud kultuuriloos (O.Pestilt)

Julius Leo Immanuel GIRGENSOHN sündis Tartus ülemõpetaja Gustav Girgensohn’i pojana. Õppis Taru gümnaasiumis ja teoloogiat Tartu Ülikoolis. Prooviaastad pidas Põltsamaal.

Pastori ametisse õnnistati Julius Leo Immanuel Girgensohn Kuressaares. Julius Leo Immanuel Girgensohn’i juures on huvitav märkida, kuidas ta koguduse pastorina kogu hingest püüdis oma koguduse liikmeid ja kihelkonna elanikke, nii vaimselt kui ka materiaalselt aidata. August Pass kirjutab sellest nii: “Raske näljaaasta 1868 ähvardas väga Saaremaad. Lumeminekust Mihkli päevani ei sadanud kordagi vihma. Kõik kuivas ära. Seal õppis kogudus õiete oma õpetaja armumeelt tundma, kes imestamise väärt agarusega koguduse häda kergitada püüdis, iseenese käest abi andes, kui ka kaugemalt abi paludes. Januari kuust, kuni Junini laskis õpetaja omas majas 45,000 naela leiba 300 vakast rukkist küpsetada ja kogudusele ära jagada, nõnda et tema rõõmuga teatada võis: keegi tema koguduses pole nälga surnud.”

Kui hariduse suur puudus äratas Saaremaa vaimulikes mõtte luua kohalike kooliolude parandamiseks üks kõrgem kool, kus igast Saaremaa kihelkonnast üks kõige targem kihelkonnakoolipoiss veel kolma aastat edasi võiks õppida, kellest pärast köster või koolmeister võiks saada, siis oli just Leo Immanuel Girgensohn see mees kelle eestvedamisel 1871. aastal Kaarma Õpetajate Seminar oma tööd alustas. Peale selle ehitati Leo Immanuel Girgensohn’i juhtimisel ka Eikla, Randvere, Muratsi ja Helme koolimajad.

Kaarmalt lahkudes läks Julius Leo Immanuel Girgensohn Tartu gümnaasiumi usuõpetajaks. Alates 1877. aastast teenis Karksi kogudust kuni surmani (1911). 1884. aastast alates oli Julius Leo Immanuel Girgensohn Pärnumaa praost.

1875. aastal sündis Kaaramal Julius Leo Immanuel Girgensohn’ile poeg Karl-Gustav Girgensohn kes oli väljapaistev teoloog. Ta sai hariduse Tartu Ülikoolis, mille ta ka lõpetas teoloogia kandidaadina. Seejärel töötas koduõpetajana mitmel pool. Siis täiendas ennast Berliini Ülikoolis professor Seheberg’gi juures. 1903. aastal kaitses Tartus mag. theol. teadusliku kraadi. Seejärel sai nn eradotsendiks ja aastail 1907-1916 oli Tartu Ülikooli süstemaatilise teoloogia erakorraline professor ja vahepeal ka teaduskonna dekaan ja ühtlasi Ülikooli kiriku organist. 1910. aastal sai ta Berliini Ülikooli teoloogia doktoriks, teenis välja ka riiginõuniku auastme ja Tartu eestikeelse Ülikooli algaastatel oli ta teoloogia teaduskonna professor ja dekaan. Elu viimased aastad oli ta Saksamaal Kreizwald’i ja hiljem Leipzig’i Ülikooli süstemaatilise teoloogia professor ning Leipzig’is ta ka suri. Ta on avaldanud ka mitmeid erialaseid teoseid (teoste loetelu O.Pestilt 1998.a.) Saksamaal 20-date aastate I poolel

Selline mees on siin nende müüride vahel sündinud.

Christoph Friedrich von MICKWITZ sündis Pilistveres. Lõpetanud Tartu Ülikooli usuteaduskonna. Pastoriks ordineeriti Valgas. Algul oli pastoriks Siberis Tobolski kubermangus.

Varasemate Mickwitz’ide hõimlane.

Pärast Christoph Friedrich von Mickwitz’i lahkumist täitis Kaarma õpetaja ametit naaber kihelkonna pastor, kultuuriloos väga oluline mees, kauaaegne Kärla koguduse õpetaja Johannes KERG. Oma suuremad teod ta tegigi Kärla pastorina. Johann Kerg oli pärit Tartumaalt, Tähtvere vallast, Rõhu külast, talurentniku Mihkel KERGE poeg. Kuigi ta sündis ka Kerge nimega muudeti Tartu Ülikoolis tema nimi saksapäraselt Johann Kergiks. Ülikoolis õppis ta teoloogiat aastatel 1872 – 1877. Ordineeriti Tartus pastoriks 1878. aastal. Samal aastal ta abiellus Tartus Jakob HURDA naiseõe Matilde HÖÖTELIGA st nad olid Jakob Hurdaga kälimehed. Viimane oli ka põhjuseks, miks J. Hurdal olid Saaremaaga edaspidi nii tihedad sidemed.

Kärlal käis J. Hurt korduvalt just oma kälimehe külalisena. Kuna J.Hurt oli ka üks aasta Kuressaare gümnaasiumi õpetaja, siis on tal ka Saaremaa kultuuriloos oma roll.

Johann Kerg teenis Kaarmal vikaar õpetajana ning oli samal ajal automaatselt ka Õpetajate Seminari direktoriks.

Kärla pastoriks oli Johann Kerg 1878 – 1907. aastani. 1907. aastal ta muide kõrvaldati pastori ametist saksameelsete ringkondade nõudmisel, kuna ta oli liiga aktiivselt osa võtnud 1905. aasta sündmustest. Eriti heideti talle ette ühe suure rahvakoosoleku juhatamist Kuressaares. Samal aastal vabastati ta omal soovil pastori ametist kuid vaimulikuna tegutses ta edasi asudes Valka, oli seal mitme kooli usuõpetaja, korraldas läti-eestlaste usuelu. Eesti Vabariigi algaastatel oli ta Lätis Luke eesti koguduse õpetaja, ühtlasi mõnda aega ka Valga eesti koguduse õpetaja ja ta surigi Valgamaal 1926. aastal ja on maetud Lätisse Luke kalmistule.

Johann Kerg osales muide 1870/71. aastal esimestes eestikeelsetes näitemängudes mida L.KOIDULA “Vanemuises” korraldas. 1874. aastal oli Johann Kerg esimese nn poolsalajase Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees. Hiljem oli Johann Kerg kirjameeste eestseisuse liige vanavara komitee liige. Saaremaal oli Johann Kerg pikka aega koolivalitsuse liige. Johann Kerg võttis osa ka arheoloogilistest kaevamistest. 1883. aastal asutati Johann Kerg’i initsatiivil esimene eestikeelne ajaleht Saaremaal “Saarlane”, mis oli üldse ühe maakonna ajaleht eestikeelne Eestis. Johann Kerg on avaldanud mitmes koguteoses selliseid kultuuriloolisi artikleid. August Pass kirjutab, et: “Kerg’ile on kogudus tänu võlgu, et Hakjalasse uus, ruumikas koolimaja ehitati.”

Tuntud luuletaja ja ajaloolane Martin LIPP on pärit Tarvastust. Ta sündis seal 14.aprillil 1854 Vooru valla Peetruse kroonutalu rentniku pojana. Õppis Vooru külakoolis ja siis H. Wühneri  juhatusel Tarvastu kihelkonnakoolis. 1867. aastal astus Martin Lipp Valga kreiskooli ja selle lõpetamise järel Tartu Gümnaasiumi. 1874. aastal gümnaasiumi lõpetanud jätkas ta õppimist Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Usuteaduskonna lõpetas Martin Lipp 1878. aastal kandidaadi astmega. Oli prooviaastal Paides ja Iisakus ning alates 1880. aastast Tartu Jaani saksakeelse koguduse abiõpetaja. Samal ajal töötas ta õpetajana keskkoolides ja õpetas seminaris. 1882. aastal valiti Martin Lipp Saaremaale Kaarma koguduse õpetajaks ja siinse kooliõpetajate seminari juhatajaks. Kaarmalt kutsuti Martin Lipp 1884. aastal Nõo koguduse õpetajaks, kuhu ta jäigi surmani. Martin Lipp suri 8. märtsil 1923.aastal. Martin Lipp oli viljakas kirikukirjanik. Oma kirjanikuande alguse kohta kirjutab ta nii: “Kaunis Kaarma äratas mind laulule ja luulele. Nii on näituseks lauluke “Põhjala kuninga tütar” juba Kaarmas sündinud. Selle õpetajaks oli Kaarma puiestiku Siberi paplite koha, mis vahetpidamata kohises, kui igavene meri.” M. Lipult ilmus mitmeid usuõpetuse raamatuid: “Kristlik kirikulugu” (1892); “Piibli lugu seletustega” I. II (1892/3); “Koolilaste Piibli lugu” (1893); “Katekismuse kool” I – III (1895-97); “Kooli katekismus” (1896); “Koolilaste Kirikulugu” (1898); “Piltidega Piibli lugu” (1904). Martin Lipp tõrjus oma mitmesuguste piiblilugude väljaannetega koolidest eemale Maurachi ja Masingu piiblilood ja võistles oma katekismustega M. Körberi ja F. Holmanni omadega. Olles silmapaistvalt huvitatud ajaloost ja tundes paljusid allikaid, kirjutas Martin Lipp “Kodumaa kiriku ja hariduse loo” I 1895. II, 1 1898. II, 2 1899 ja H. Põllu tõlgitud F. Oehningeri teosesse “Ristikoguduse ajalugu omas käekäigus läbi aastasadade” eesti kirikulugu käsitleva lisa “Kodumaa kirik kristliku hariduse ja äratuse töös” (1908). Kuigi neil raamatuil on mitmeid puudusi, on nad ometi esimesed ulatuslikumad eestikeelsed teosed eesti kirikuloo alal. Kuulsate suguvõsade uurimise alal avaldas Martin Lipp rohke allikmaterjali põhjal koostatud “Masingute suguvõsa” (1907) – üldse esimene sellelaadiline töö eesti keeles. Käsikirjas säilinud “Karellide suguvõsa” ilmus pärast autori surma 1932. aastal A. Lüüsi toimetusel. Martin Lipp töötas 1887. aastal Liivimaa sinodi valitud lauluraamatu parandamise komisjonis ja temalt on praeguseski KLPR-s mitmed algupärased laulud ja laulude tõlked. Martin Lipu vaimulikud laulud on ilmunud ka iseseisva koguna “Kodu kannel” (1894) ja ta hilisemaid luuletusi on kogudes “Vaimulikud laulud” I, II. Martin Lipu lüürilised isamaa, looduse ja armastuse teemat käsitavad luuletused on koondatud kogumikesse “Kodu kannid” I. II (1897/99); “Lihtsad lilled” ja “Päikese kullas” (1909). Omaaegse Nõo koguduse organisti A.Läte komponeeritud viisidega Martin Lipu laulud “Vaadake, kuidas hommik koidab” ja “Kui põhjalahe kohiseb” on muutunud üldiselt lauldavaiks ja tuttavaiks.

Eesti rahvusliku liikumise üks suurim tegelane õpetaja Friedrich Wilhelm EDERBERG’i sündis 18.juunil 1859.a.  Haljala kihelkonnas Kavastu mõisas mõisavalitseja peres (täna möödub sellest täpselt 137.a.). 1879.a. astus Friedrich Wilhelm Ederberg Tartu Ülikooli, kus õppis kuni 1883.aastani usuteadust. Üliõpilasena astus Friedrich Wilhelm Ederberg Eesti rahvuslikult mõtlevate üliõpilaste ringi, oli esimese eesti korporatsiooni asutamise juures (“Vironia” nime all tegutses 1881 – 1882.a.) ja selle ebaõnnestumise järel Eesti Üliõpilas Seltsi asutajaid (1883.a.). Võttis osa Eesti Kirjameeste Seltsi ja Aleksandri kooli komiteede tegevusest.

Friedrich Wilhelm Ederberg oli juba üliõpilasena kirjanduslikult tegev. Ta avaldas oma kirjutusi Jannseni “Eesti Postimehes” ja andis välja tõlketõid. Viimaste hulgas olgu mainitud Gogoli “Jõuluöö” (1880.a.); Turgenevi “Bjeshini aas” (1880) ja “Öömaja” (1882). Lisaks raamatutlele tõlgis Friedrich Wilhelm Ederberg üliõpilasena isegi ühe ooperi eesti keelde. Peale prooviaasta pidamist Vändras (õpetaja Sokolovsky juures) sai Friedrich Wilhelm Ederberg 1885.a. Vändra koguduse abiõpetajaks. Kuid juba sama aasta sügisel asus ta Saaremaale Kaarma koguduses õpetajaks, kuhu jäi 17. aastaks, olles samal ajal ka Kaarma seminari direktoriks ja usuõpetajaks. Friedrich Wilhelm Ederberg on ka Saaremaa kurttummade asutuse kuratooriumi liige.

1902.a. asus õpetaja Friedrich Wilhelm Ederberg teenima Kambja kogudust. Alates 1920. aastast oli ta Võru praostkonna praost. Praostkondade ümberjaotamise järel (1926 – 1927) oli ta Valga praost. Seejärel elas Tartus kus 02. mail 1939.aastal suri.

Liivimaa sinodi ülesandel võttis Friedrich Wilhelm Ederberg osa Eesti Lauluraamatu väljaandmisest ja Piibli tõlke revideerimise komisjoni töödest, olles viimase komitee juhataja õpetaja BERGMANN’i surma järel.

Friedrich Wilhelm Ederberg’i pojad: 1889. aastal sündis Kaarmal Paul Friedrich kes keskhariduse omandas Kuressaare gümnaasiumis, perekonna Tartusse kolimise järgi jätkas õpingud Tartu gümnaasiumis ja lõpetas selle 1907. aastal kuldmedaliga. Seejärel õppis Paul Tartu Ülikoolis reaalteadusi ja sai 1912. aastal matemaatika kandidaadi kraadi. Seejärel töötas Paul Friedrich peaaegu kogu Eesti Vabariigi perioodi Tallinna reaalkooli õpetajana. 1939. aastal asus ta Saksamaale ja töötas sealgi mitmel pool õpetajana. 1945. aastal jäi ta Tšehis ühes interneerimislaagris  teadmata kadunuks. Paul Friedrich on avaldanud matemaatika alal mitmeid teaduslikke teoseid: raamat esimese astme võrrandid 1922.a.; raamat juurtest ja ruutvõrranditest ning algebra ülesannete kogu; algebra kokkuvõtlik käsiraamat 1924.a. Matemaatikaajaloolane Olav Pints peab Paul Friedrich’it Eesti Vabariigi aegsetest matemaatika metoodikutest üheks väljapaistvamaks. Saaremaa on üldse välja andnud palju silmapaistvaid matemaatikuid. Siit on pärit ju ka üldse ühe esimese eestikeelse matemaatikaõpiku autor (Peeter Heinrich Rei – hääldus helilindilt) kauaaegne Püha koguduse õpetaja. Siit Kaarmalt mõne kilomeetri kauguselt pärineb väga mitmekülgne mees (Rudolf Kallas) kelle üks tegevusala oli ka väga tugevate ja suure praktilise väärtusega matemaatikaõpikute koostamine.

Friedrich Wilhelm Ederberg’i teine poeg (Ernst – hääldus helilindilt) Ederberg sündis Kaarma pastoraadis 1891. aastal. Temast kujunes väljapaistev arhitekt. Hariduse sai ta Riia polütehnilises instituudis, mille lõpetas 1916. aastal. Juba I Maailmasõja ajal töötas ta insenerina. Ta olevat junkruna osa võtnud ka Talvepalee kaitsmisest punaste vastu. Seejärel võttis ta osa eesti vabadussõjast. Töötas kaitseministeeriumi alluvuses korteriosakonna töödejuhatajana. Seejärel pikka aega (1926 – 1941) teedeministeeriumi arhitektina ja ühtlasi Tallinna tehnikumi õppejõuna. Käis õppereisidel mitmel pool välismaal nt Itaalias, Prantsusmaal, Palestiinas ja Egiptuses. Alates 1925. aastast oli ta ka Tallinna Eesti Muuseumi juhatuse liige. Tema põhiline huviala oli arhitektuuriajalugu. Pärast sõda ta sai nõukogude Eestis Arhitektuuri Valitsuse Muinsuskaitse osakonna juhatajaks, hiljem vanemarhitektiks. 1946 – 1973. aastani töötas ta Kunsti Instituudi õppejõuna. Oli ka arhitektide liidu liige. Oli eriti teenekas ehitusmälestiste uurijana. Mõõdistas ka eesti ja liivi taluarhitektuuri. Avaldas mitmeid teoseid. Poheemlasena oli ta kunstiüliõpilaste seas väga populaarne. Ta suri kõrges vanuses Tallinnas 1973. aastal.

Tema nooremast vennast (Wilhelm Konstantiinist – hääldus helilindilt), samuti siin Kaarma sündinud 1894. aastal, sai ajaloolane kes õppis Tartu Ülikoolis, lõpetas filosoofia magistrina1924. aastal. Töötas seejärel pikka aega arhivaarina. 1939. aastal asus Saksamaale ja suri 1941. aasta algul praeguse Poola alal (Lintsmantstatis – hääldus helilindilt).

Kõige noorem vend Bruno Karl-Immaanuel, sündinud Kaarmal 1900. aastal. Temast sai erialalt isa järelkäija. Noore mehena võttis ta osa Eesti Vabadussõjast. Õppis teoloogiat Tartu Ülikoolis. 1925. aastal ordineeriti Tallinnas. Oli Lääne-Nigula pastor, usuõpetaja Haapsalus. 1930-datel aastatel Rakvere Kolmainu kirikuõpetaja, ühtlasi töötas usuõpetuse õpetajana mitmelpool. 1937 – 1941 oli ta kirikliku sotsiaaltöö sekretär Tallinnas Konsistooriumi juures. 1941. aastal põgenes temagi Saksamaale kus oli Eesti esindajaks Luterlikus Maailmaliidus mõnda aega. 1949. aastal asus USA-se. 1950-del aastatel töötas pastorina Kalifornias Norkos, seejärel lühemat aega Njutsöötsis ja 1961. aastal asus Kanadasse kus temast sai Skarboro koguduse asutaja Torontos ja ka selle koguduse hingekarjane, hiljem Toronto Peetri koguduse eest koguduse abiõpetaja asutas seal ka eesti vanadekodu ja elu lõpuaastatel oli ta pastoriks Ontaarios või Montaarios, tegutses ka Kanada eesti abistamiskomitee esimehena. Ta on avaldanud ka mitmeid üsna väärtuslikke raamatuid, just kirikuajaloost. Ükst tuntuimaid 1935. aastal Rakveres ilmunud “Lahkusud Eestis”. 1939. aastal koostas ta koos Asta Jaikiga koguteose “Eesti Evangeelse Luteriusu Kirikud”. Ta suri Kanadas Vaiertonis st Ontaarios 1976. aastal.

August PASS sündis 7. mail 1861. aastal Liivimaal. 1870. aastal õppis Tartu elem. koolis ja hiljem Tartu gümnaasiumis. 1884 – 1898. aastani õppis Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Kaarma pastor (1908-1910) ja Kärla vikaar (1908-1910). Mandril Mihkli koguduse pastor (1911-1913). August Pass sureb Dorpatis 23. mail 1913. aastal. 1907. aastal avaldab August Pass Kuressaares 16 leheküljelise brošüüri “Mõni sõnake Kaarma kiriku minevikust 500 aastaseks juubeli pühaks”

02. juunil 1886. aastal sünnib Kurtna koolimajas kooliõpetaja perele kolmas poeg kellele pannakse nimeks Hugo Bernhard RAHAMÄGI. Sellest poisist sirgub suur Eesti haridus- ja kirikutegelane. Noor Hugo Bernhard Rahamägi kasvab üles väga usklikus perekonnas. Tema vanemad olid kuni surmani vennastekoguduse liikmed ja nõnda käib väike Hugo Bernhard juba lapsena ühes isaga palvetundidel ja teistel usulistel koosolekutel. Ta pärib isalt muuseas teiste mehiste annete kõrval veel sügava musikaalsuse e. absoluutse kuulmise.

Esimesi koolitarkusi jagab isa oma pojale Jõgisoo vallakoolis, kus ta oli õpetajaks. Isa oli üsna karm õpetaja kuna poja esimesel tunnistusel olevat olnud ainult laulmine väga hea ja lugemine hea. Poeg aga õpib usinasti, nõnda et juba järgmistel tunnistustel võidakse näha suurt edasiminekut pea igas õppeaines. Edasi jätkab Hugo Bernhard õpinguid Tallinna Nikolai (hilisemas Gustav Aadolfi) gümnaasiumis mille lõpetab kuldrahaga. Juba teises gümnaasiumi klassis avaldab 11 aastane Hugo Bernhard kindlat soovi minna usuteadust õppima. Leeris käib Hugo Bernhard Kaarli kirikus, ja õnnistatakse 9. aprillil 1905.a.

Juba gümnaasiumi õpilasena torkab silma noore Hugo Bernhard’i kodumaa armastus. Ta aitab ellu kutsuda rahvuskultuurilise ringi “Lindanisa”, mille eesmärgiks oli eesti keele ja oma rahva saatuse ligem tundmaõppimine, kuna vene koolis seda mitte ainult ei tehtud, vaid hoopis takistati.

1906.a. sügisel astub noor Rahamägi Tartu Ülikooli usuteaduskonda. (Vanemad õnnistavad vt “Hugo Bernhard Rahamägi” lk 16) Üliõpilasena on Hugo Bernhard Rahamägi Eesti Üliõpilas Seltsi liige. Ta juhatab kolm aastat Tartu Eesti Ev. Noortemeeste Seltsi, olles ühtlasi ka selle meeskoori juht. Lisaks sellele osales ta veel paljudes üritustes ja organisatsioonides kaasa.

Olles sooritanud 1913.a. oktoobris Tallinna Konsistooriumis õpetaja eksami alustab Hugo Bernhard Rahamägi prooviaastat Hageris praost K. THOMSONI juures. Suurel Neljapäeval, 16. aprillil 1914.a. ordineeritakse Hugo Bernhard Rahamägi Tallinna Toomkirikus Eestimaa üldvikaari ametisse. 1914.a. suvel teenib Hugo Bernhard Rahamägi Tallinna Püha-Vaimu kogudust asetäitja õpetajana koguduse oma õpetaja välismaareisi puhul. Kuna Venemaa ev. lut. kiriku Abikassa ei anna Hugo Bernhard Rahamägi’ile luba üliõpilaspõlves saadud neljaaastast stipendiumi tagasi maksta, mille põhjuseks on soov kodumaale jääda, siis ta on sunnitud ennast andma selle kassa käsutusse. Viimase abipresident, ülemõpetaja KENTMANN, seab noore õpetaja Hugo Bernhard Rahamägi valiku ette: kas Siber või Saaremaa. Muidugi otsustab Hugo Bernhard Rahamägi viivitamatult viimase kasuks. Pärast proovijutlust ta valitaksegi 16. augustil 1914.a. üksmeelselt Kaarma koguduse õpetajaks, mis kohal ta oli kuni 1920. aastani. Siitpeale algab Hugo Bernhard Rahamägi isesesvat tegevust kirikuõpetajana, keskkooli ja ülikooli õppejõuna, kogukonna ja riigi tegelasena, noorsootegelasena, haridus- ja kultuuritegelasena, kirjanikuna ja ajakirjanikuna jne. kuni ta valitakse 19 juunil 1934.a. E.E..L.K  teiseks piiskopiks Jakob KUKE järel.

Kaarma koguduse õpetajana on Hugo Bernhard Rahamägi kogu I maailmasõja ja vabadussõja aja. Kuna Saaremaal olid mitmed kogudused vakantsed ehk jällegi olid koguduste õpetajad vene võimude poolt välja saadetud, siis tuleb temal ka teisi kogudusi teenida. Nii on õetaja Hugo Bernhard Rahamägi Püha koguduse alaline vikaar (10. maist 1915.a. – 27. okt. 1918.a. ja 1919.a. sügisest kuni 20. jaan. 1920.a.; Kärla koguduse alaline vikaar 1918.a. sügisest kuni 20. jaan. 1920.a.; Kuressaare koguduse õpetaja-prokuraator 1915.a. sügisest kuni 1918.a. kevadeni ja 1919.aastal; 1919.a. sügisel valtakse ta Kuressaare ülemõpetajaks.) Saaremaal ulatub õp. Hugo Bernhard Rahamägi tegevus ka juba üle üksikkoguduse piiride, kuna ta valitakse oktoobris 1919.a. Saaremaa praostiks. Selles ametis on ta kuni 11. veebr. 1920.a. s.o. vabastamise päevani.

Kutsed, mida õp. Hugo Bernhard Rahamägi saab tihtipeal mandri suurematest kogudustest, jätab ta tähele panemata, sest ta ei taha sõja ajal Kaarmat ja teisi kogudusi, mida tema teenib, maha jätta, kuna Saaremaal oli õpetajate puudusel kogudustes väga raske olukord. Alles sõja möödumisel ja Tartu Ülikooli avamisel järgneb ta 1919.a. sügisel kutsele tulla usuteaduskonda õppejõuks.

Nõukogude okupatsiooni ajal küüditatakse Hugo Bernhard Rahamägi koos abikaasaga Venemaale Ufa linna Uurali mägede alal. Sunnitöölaagris külmetab ta talve tulekul ja saamata vähematki ravi sureb Eesti piiskop Hugo Bernhard Rahamägi kopsupõletikku. Ta maetakse tundmatuna ühishauda.

Suureks abiks paljudele Kaarma koguduse pastoritele oli oma aja kohta eesrindlike vaadetega mees, kauaaegne Kaarma koguduse köster Mihkel KALLAS (1824-1896). Ta sündis Leisi lähedal Veske külas. Hariduse sai Karja kihelkonnakoolis.

Kaarmal oli M. Kallas köstriks ja koolmeistriks üle poole sajandi, asudes sellesse ametisse 1843. aastal. 1848. aastal võttis ta oma õlgadele ka koorijuhi ameti. Köstrina oli just M. Kallase teeneks see, et laulukooride traditsioon, millele 1835.aastal oli aluse pannud pastor Hermann Joh. Friedrich Harten, Kaarmal nii jõudsalt edasi kestis. 1871. aastal, mil Kaarma maalinnal toimus esimene laulupidu, oli selle korraldaks just M. Kallas.

M. Kallas oli kõige muu kõrval ka uue kihelkonnakooli ehituse organisaator. Olles ise ka selles koolis koolmeistriks, ei piirdunud M. Kallas ainult ettenähtud kooliprogrammiga, vaid andis õpilastele eluks palju praktilisemaid teadmisi. Kool töötas selles kultuurilooliselt väga olulises majas 1923. aastani. Eesti kultuuriloos teeb selle maja väärtuslikuks see, et just seal sündisid M. Kallase kuulsad pojad. Seepärast avatigi 22. oktoobril 1988. aastal Saaremaa Muinsuskaitse Seltsi poolt selle maja õuel mälestuskivi tekstiga: “Siin, Kaarma köstritalus sündisid ja kasvasid koolmeister Mihkel kallase pojad RUDOLF GOTTFRIED KALLAS (1851 – 1913) ja OSKAR PHILIPP KALLAS (1868 – 1946). Hiljem, kui aastatel 1868 – 1870 valmistuti Kaarma Õpetajate Seminari (seminar tegutses 1870 – 1910) avamiseks, oli Mihkel Kallas praktilise mehena juhtimas ka selle maja ehitamist. Tänaseks on viimati mainitud hoonest säilinud veel ainult tähistamata alusmüür. Oleks väga tore kui ka selle hoone kohale saaks avada kord ühe väärika mälestuskivi.

M. Kallase perekonda sündis kokku viis last. (Kes oli M.Kallase abikaasa, kas Wilhelmiine?)

M. Kallase vanim poeg Rudolf Gottfried Kallas nägi ilmavalgust 22. mail 1851. aastal. Hea jutlustajana, vaimuliku kirjanikuna ja pedagoogina on ta vaieldamatult üks meie rahva suurkujusid. Omandades Kuressaare gümnaasiumis keskharidust näitas ta juba siis oma vaimu ja teo kõrgemat lendu. Veidi suurutsevalt võib koguni väita, et eesti rahvaluule kogumise mõte algas ja teostus esmalt just sel ajal, kui R. Kallas oli gümnaasiumi õpilane. Ilmselt vanimad rahvaluule kirjapanekud pärinevad just tema sulest. Õhutuse selleks tööks sai R. Kallas oma tollaselt koolmeistrilt Jean Baptiste HOLZMAYERILT. 1867. aasta jaanuarist 1868. aasta veebruarini kogus R. Kallas 212 vanasõna, 90 mõistatust, 11 ühikut uskumusi ja kombeid ning 15 rahvalaulu, millede seas on ka mitmeid uuemaid lõppriimilised laulud, lisaks veel hea materjal astronoomia kohta. 1867. aastal oli R. Kallas üles tähendanud ka Mustjala kihelkonna riiete täpse nimekirja koos hindadega. R. Kallase poolt kogutud materjali publitseeris J.B.Holzmayer kolmeosalise kogumiku “Osiliana” teises köites, mis ilmus trükist Tartus 1872. aastal. “Osiliana” kirjastati Õpetatud Eesti Seltsi Toimetiste seerias ning selle trükkitoimetamist toetas 1868. aastal Kuressaares koolmeistrina töötamise ajal Holzmayer’iga tutvunud Jakob HURT, kelle hilisemale rahvaluule kogumisele Holzmayer’i praktiline tegevus kindlasti oma mõju avaldas ning eeskujuks sai.

Pärast Kuressaare gümnaasiumit siirdus R. Kallas 1868. aasta sügisel Tartusse kus ta jätkas oma õpinguid Tartu Õpetajate Seminaris, mille (1871) lõpetamise järel töötas viis aastat koolmeistrina Tartu algkoolis. Just see periood kujundas R. Kallasest ühe väljapaistvama eesti ärkamisaja tegelase. Olles ikka tihedalt seotud rahvaluulega sai temast 1872. aastal tegevust alustanud esimeses eesti rahvuskultuuriliste ülesannetega keskorganisatsiooni – Eesti Kirjameeste Seltsi aktiivsemaid liikmeid ja seltsi esimesel tegevusperijoodil üheks olulisemaks töösuunaks kujunenud vanavara kogumise ja publitseerimise organisaatoreid. Lisaks säärasle aktiivsele tegevusele kultuuriloo ja rahvaluule aladel jagus tal sel ajal jõudu ka pedagoogikatööle. 1874. aastal avaldas R. Kallas matemaatikaõpiku “Mõistlik rehkendaja”, mis sisaldab esimese eestikeelse matemaatika õpetamise metoodilise käsitluse. Oma elavuse ja praktilise väärtuse tõttu hindavad meie matemaatika õpetamise metoodikud seda raamatut tänapäevalgi väga kõrgelt.

1876. aastal asus R. Kallas õppima Tartu Ülikooli usuteaduskonda, mis tähendas ka suuremat murrangut tema maailmavaates. Ülikooli lõpetamise järel (1883) oli R. Kallas kirikuõpetajaks Valgas (1887-1901), Rõuges ja J. Hurda järglasena Peterburi Eesti Jaani koguduses. R. Kallase nimega on seotud ka Eesti rahvuslipu ajalugu. Nimelt oli just R. Kallas see kes 23. mail 1884. aastal pidas Otepääl Eesti Üliõpilas Seltsi (edaspidi EÜS) trikoloori vaimuliku pühitsemiskõne.

Ka vaimulikuna tegutsedes tegeles R. Kallas kirjatööga. Tema sulest on ilmunud tosinkond usulise sisuga ja väga hingekosutavat teost. Loetlen siinkohal ainult mõned nendest: jutlustekogu “Igavene evangeelium” (1889); katekismus “Meie Issanda Jeesuse Kristuse armulaud” (1891); luulekogu “Roosa kannel…” (1892); “Perekonna raamat” (1894). Vaieldamatult kuuluvad mitmed R. Kallase raamatud selle ala kirjanduse klassikasse ja vääriksid kindlasti ka uustrükki ja uurimusi.

Kõige eelpool nimetatu kõrval oli R. Kallas veel ka üsna väljapaistev psüholoogia teadlane. Just tema on Eesti esimese teadusliku väärtusega psüholoogiaalase monograafia “System der Gedächtnislehr” (“Mäluõpetuse süsteem”, Tartu, 1897) autor. Kuigi see oli esimene eestlase koostatud psüholoogiaalane raamat, on Tartu Ülikooli rektor, psüholoog Peeter TULVISTE, andnud sellele raamatule väga kõrge hinnangu just tema sisu pärast.

R. G. Kallas suri 1913. aastal Peterburis ja on maetud Tartu Raadi kalmistule.

M. Kallase teine poeg Oskar Kallas sündis 25. oktoobril 1868. aastal. Eesti kultuurilukku on O. Kallas läinud eelkõige eesti rahvaluuleteaduse rajaja ja Eesti Rahva Muuseumi (edaspidi ERM) ühe loojana. Siitsamast Kaarmalt, sünnikodu pööningult, viis ta Tartusse esimesed 30 eset, mis panid aluse ERM-i kogudele. Nii nagu vanem vend R. Kallas omandas ka O. Kallas keskhariduse Kuressaare Gümnaasiumis, mille ta 1887. aastal lõpetas. Seejärel õppis ta Tartu Ülikoolis klassikalist filoloogiat (1887-1892) ning Helsingis soome etnograafiat ja soomeugri keeli (1892-1893). 1880. aastate lõpus lülitus ka O. Kallas EÜS-i ühe juhina väga aktiivselt J. Hurda algatatud rahvaluulekogumise suuraktsiooni. 1904. aastal algatas O. Kallas isegi ülemaalise rahvaviiside kogumise. Samuti oli O. Kallas üks mõjukamaid tegelasi Eesti Kirjanduse Seltsis, tegeledes seal keeleteaduse, kirjakeele ja murdeuurimise arendamisega ja eesti teadusliku kirjanduse bibliografeerimisega jpm. O. Kallas oli valitud ka paljude välismaa teaduslike seltside liikmeks ja kodumaiste seltside auliikmeks. 1929. aastal valiti ta Tartu Ülikooli audoktoriks. 1893. – 1918. aastani oli O. Kallas kooliõpetaja Narvas, Peterburis ja Tartus. 1900. aastal abiellus O. Kallas soomlanna Aino Krohniniga, kellest kujunes väljapaistev soome-eesti kirjanik. 1901. aastal kaitses ta Helsingi Ülikoolis filoloogiadoktori väitekirja, olles esimene sellise kraadi saanu rahvaluule erialal. 1901. – 1903. aastani oli ta Peterburi ülikooli võrdleva keeleteaduse eradotsent ja alates 1903. aastast Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi ning Treffneri Poisslaste Gümnaasiumi sakas ja ladina keele õpetaja. 1903-1918. aastani oli O. Kallas ka Tartu “Postimehe” toimetuses sekretäri kohusetäitjaks. 1918. aastal siirdus O. Kallas diplomaatilisele tööle olles Eest Vabariigi suursaadikuks Helsingis, Londonis ja Haggis. 1944. aastal emmigreerus O. Kallas Rootsi ning pärast pikaajalist haigust ta suri Stockholmis 1946. aasta jaanuaris.

Rudolf’i ja Oskari noorem vend Eduard Kallas avaldas mitmed luulekogud. Kuigi tema luule ei olnud eriti kunstiväärtuslik äratas see siiski oma patriootilisusega suurt tähelepanu. Kindlasti väärib E. Kallas oma kohta Eesti kirjandusloos.

M. Kallase tütar Ida Kallas abiellus samuti Eesti kultuurilukku läinud mehe Carl Heinrich NIGGOL’iga kes oli omas ajas väga tuntud ajakirjanik.

M. Kallase noorim tütar Wilhelmine e Minni Kallas abiellus Kaarma Õpetajate Seminari kauaaegse vanemõpetaja Johann August KIROTAR’iga. 1889. aastal sündis sellesse perekonda poeg Elmar Kirotar kes oli üsna väljapaistev Eesti Vabariigi diplomaat. E. Kirotar õppis õigusteadust Tartu Ülikoolis. Vabadussõjast osavõtmise eest sai Vabadusristi kavaleeriks. Eesti Vabariigi algaastail töötas ta saatkonna sekretärina Helsingis ja Londonis, olles viimases kohas samal ajal ka oma onu O. Kallase alluvuses. Aastatel 1926-1933 oli E. Kirotar Eesti Vabariigi Välisministeeriumi poliitilise osakonna ja Rahvaste Liidu büroo juhataja. Seejärel oli E. Kirotar mõnda aega Eesti Vabariigi Moskva saatkonna nõunik. Esimese Eesti Vabariigi lõpuperioodil oli ta Välisministeeriumi protokolli-ülem ja administratiiv-juriidilise osakonna direktor. Nõkogude korra kehtestamise ajal oli E. Kirotar juhuslikult Rootsis komandeeringus ja sinna ta muidugi ka jäi. II Maailmasõja ajal oli ta sideohvitser Soome armee peastaabi juures. E. Kirotar suri 1985. aastal Stockholmis.

Õpetaja Herbert LIEBERG  sündis Tallinnas kaupmees Johann Liebergi pojana. Õppis Tartu Ülikoolis, mille usuteaduskonna lõpetamise järgi oli prooviaastal Järva-Madise koguduses. 1914 – 1919.a. oli Herbert Lieberg Pöide ja Saaremaa Jaani koguduste õpetaja. 1922.a. valiti ta Kaarma koguduse õpetajaks, kus oli ametis kuni 1930.aastani. Seejärel oli Herbert Lieberg Eesti Sisemisjoni rändjutlustaja. 1931.a. suundus õp. Herbert Lieberg Hitleri kutsel Saksamaale kus ta suri 20. dets. 1949.a.

Herbert Lieberg’i lahkumisel jäi Kaarama koguduse õpetaja koht vakantseks. Kuna koheselt ei leidunud tema asemele teist õpetajat, sai Kaarma koguduse hooldamise enda peale Püha koguduse õpetaja, Saaremaa kirikuloo üks legendaarsemaid mehi –  Harri HAAMER. Harri Haamer sündis 08. juulil 1906. aastal Saaremaal, Kuressaare linnas riigiametnik Aleksander Haameri teise pojana. Vanemad ootasid teiseks lapseks küll tütart, isegi nimi – Harriet – oli juba valmis mõeldud, aga sündis poeg, kes sai nimeks Harri. Esimeseks vaimseks suunajaks oli Harrile  vanaema, kes lastele esimesed piiblitunnid pidas. Juba kuue aastaselt tahtis Harri alustada kooliteed. Selleks oli andnud tõuke naabritüdruk, kes sel sügisel õdede Tomsonite eralasteaeda läks. Tõelist kooliteed alustas Harri ikkagi seitsme aastaselt Niidi-Riksi kolmeklassilises eraalgkoolis nagu seda kooli hüüti koolmeistrite Klaviira Niit ja Alise Riks järgi. Haridustee algust aga varjutas I Maailmasõda, mis puhkes 1914. aasta juulis ning mille tõttu Harril jäigi Niidi-Riksu kooli viimane klass lõpetamata. Sõja pimedad ja rasked ajad, nälja ja nutuga, jätsid oma tumeda märgi Harri lapsepõlve. Kuid ometi ilmnevad just siis Harri juures tema suur töökus ja organiseerimisvõime (nt venelastest sakaslaste kätte langenud vangite toitmine). Varsti jätkas Harri jälle kooliteed. Algul venekeelses Kuressaare Aleksei gümnaasjumis ja olukordade muutudes Kuressaare sakaskeelse õppekeelega gümnaasiumis. Kuigi õppetöö oli võõrkeelne, püüdis Harri olla igati usin õpilane. Keele ja meele väänamine aga tõid peagi enesega kaasa olukorrad mis ühel eestimaa pojal südame täis tegid. Õnneks lõpetas Eesti Vabariigi sünd selle peagi. 1918. aasta novembris moodustati Kuressaare Eesti gümnaasium ja nii sai ka Harrist eesti koolipoiss.

1924. aastal lõpetab Harri gümnaasiumi ja sama aasta sügisel läheb ta Tartu Ülikooli usuteadust õppima. Juba 12-aastase poisikesena oli ta unistanud kirikuõpetaja ametist. Ülikooli ta lõpetas 1929. aasta jaanuaris. Oma prooviaasta pidas Harri Haamer Martna koguduse õpetaja, Lääne praosti Gustav HALLERI juures. Aga kuna ta oli siis ainult 22-aastane, pidi ta seejärel korra kohaselt õpetajakutsesse ordineerimist ootama jääma kolmeks aastaks. Seniks pani kirikuvalitsus teda vastrajatud noorsotöö sekretäriks, kirikunoorte kogujaks ja tegelikuks juhiks. Seda tööd ta tegi lühikest aega, kuid väga hoolsalt. Ta lõi eeldused noorte koondiste ja noorliikumistest “koguduste” tekkimiseks ja pani põhja kirikunoorte liikumisele. Kirikuvalitsuse nägemus noortetööst oli aga Harri omast pisut erinev ning Harrile tehaksegi ettepanek asuda parem ühe koguduse õpetaja ametikohale. Ordinatsioon leiab aset 1929. aasta 6. oktoobril Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus. Esimene Eesti piiskop Jakob KUKK tervitab teda kui noort Püha koguduse õpetajat, keda Saaremaa unustatud randadesse tööle saadetakse. Harri kirjutab sellest ise nii: “Küllap kirikuvalitsus kalkuleeris õigesti, et kui sinna üks poisike pannakse, siis pole sääl enam midagi hukka minemas.” Tõepoolest, Püha kogudus oli olnud selleks ajaks lesk juba 17 aastat, rahvas oli valgunud laiali. Koguduses oli alles vaid 72 liiget. Harri Haameri ametiajal liitus aga kogudusega taas 700 inimest. Käivitus korrapärane noorte- ja muusikatöö. Koguduse õpetajale kerkis uus eluase. Tõsi, viimane tehti võlgu, kuid võlgade vähendamiseks jättis Harri Haamer koguduse õpetaja ametikohalt lahkudes Püha kogudusele peaaegu kogu oma maise vara. Sääraste võimete pärast, mis Harri Haameril olid, pandi teda Saaremaa kirikuelus paljusid probleeme lahendama. Üks nendest oli siis ka Kaarma koguduse hooldamine pärast endise õpetaja Herbert Lieberg’i lahkumist. See hooldamine kestis kaks aastat. Kaarmal pidas Harri Haamer kaks korda kuus jumalateenistusi, peale selle tähendas see ka leeritunde ja kõikide vajalike talituste pidamist. Juhtus ka nii, et õpetaja võttis küll kõik koguduseliikmete soovid vastu, aga füüsiliselt oli neid suure vahemaa tõttu väga raske teoks teha. Kaarma kogudus pidi lisaks palgale tagama õpetajale ja tema kutsarile prii ülalpidamise. Sama kehtis ka õpetaja hobuse kohta. Kuigi Püha ja Kaarma koguduse vahelises “õpetaja jagamise” lepingus oli märgitud ka kutsarit, tegi Harri Haamer oma sõidud Kaarmale sageli üksinda. Talvel oli hea hobusega otse üle heinamaade ja kraavide pärale jõuda. Mööda maanteed minnes tuli tee kaheksa kilomeetri võrra pikem. 1932. aasta kevadel, kui Harri jälle Kaarmale minekuks otseteed kasutas, oli kevadine vesi lumest ehitatud kraavisilla ära viinud. Tagasiteed ei olnud, sest õige varsti pidi algama jumalateenistus ja kirikki oli siinsamas üle kraavi, metsatuka taga. Harri sundis kavalusega hobse külma vette minema ja kuna minekupoolne kallas oli jääs ei jäänud hobusel muud üle kui õigest pervest üles ronida. Selle tulemusena oli aga ka ratsanik läbimärjaks saanud. Jõudnud kellade helinal kiriklasse, kallas Harri rentniku köögis vee säärikutest välja, väänas sokid kuivaks ja astus märjana kirikusse teenistust pidama. Pärast jumalateenistuse lõppu tuli kojujõudmiseks läbida veel kakskümmend kilomeetrit.

1931. aastal tuli Harri Haamerile Püha kogudusse abiliseks usuteaduse üliõpilane Rudolf Reinart (Reinaru). 1932. aastal andsid nad Kaarmal juba kahekesi leeritunde. Tollase leeriõpilase Vilhelmiine Oolupi mälestuste kohaselt pidas reedeti tundi Reinart ja laupäeviti Haamer. Vahetundidel mängis õpetaja Harri Haamer leerilastega nn “viimast paari”. Siis, kui õpetaja kord joosta oli, püüdsid teda kõige suurema innuga tüdrukud. Noored panevad tähele ka kahe õpetaja erinevust. Haamer oli huumorimeelne, aga Reinart seevastu ametlik ja tõsine.

Ka Kaarma koguduses leidis aset see, mis ikka õpetajate vahetumisel juhtub. Nimelt oli hooldajaõpetaja Harri Haamer oma olemuselt kogudusele algul väga võõras. Lieberg oli olnud ju vanem mees, oma ametis kogenud, kõva ja selge sõnaga. Haamer tegeles aga skautlusega ja see tekitas rahvas võõristust. Nende arvates ei sobinud skautlus kirikuõpetaja ameti juurde. Üks memm oli ka ütelnud, et tema tahtnud, et Lieberg oleks teda matnud, aga näe õpetaja jõudis enne ära minna. Aja möödudes harjus kogudus oma uue õpetajaga sedavõrd, et hiljem tema aadressil ainult head kuuldi.

Nii rakendab Harri Haamer ka Kaarma koguduse tööle terve oma nooruse innu ja vaimustuse. Ainult rannaäärsed mereudud ei mõju just kosutavalt tema nõrkadele kopsudele. 1933. aastal pöörduski Harri Haamer oma tervisehäirete tõttu Kuressaarde arsti poole. Arstlikul ülevaatusel selgus, et Harril on kopsude katarr ja ta vajab tungivalt pikaajalist puhkust või elukoha vahetamist mõne sisemaal asuva ja vähem niiskema vastu. Hilisem Harri Haameri tervise eest võitlev Tartu arst ja Taru Pauluse koguduse juhatuse liige professor Paldrok, kes suviti Saaremaal viibis, tegigi õpetaja Harrile ettepaneku kandideerida Tartu koguduse õpetajaks. 14. novembril 1933. aastal valitaksegi Harri Haamer Tartu Pauluse koguduse õpetajaks. Lahkumine Saaremaalt oli suure südamevaluga, sest maha jäi kõik see, mis nooruse unistusest ja innukusest oli sündinud. Et Saaremaa Harri Haamerile väga südamelähedaseks jäi, sellest annab tunnistust seegi, et just teda rasketel sõjaaastatel mitmeid kordi kodusaarele kirikuelu korraldama saadeti.

Võrreldes Püha kogudusega oli Tartu (20 000 hinge) kogudus tohutult suur. Harri Haameri töökoormus kasvas väga suureks. Kui tal oli Pühas aega skautidega mööda metsi joosta, siis Tartus kippus suur kohustuste hulk isegi tema isiklikust elust enamiku ajast ära võtma. Igal aastal konfirmeerituid üle 300. Sama palju tuli ristida, umbes 150 noorpaari tuli laulatada. Jne. Pühapäevakoolis käis lapsi pidevalt 500 ümber. Öösiti kirjutas Harri Haamer veel ka oma raamatuid ja laule.

10. mail 1934. aastal Harri Haamer abiellus Maimu Maramaaga (noorte tutvumine ja laulatus vt A.Toplaan. Diplomitöö Harri Haamer. Püha 1997.a. ). Neile sündis kolm last: Eenok, Maarja ja Andres, neljanada lapse, 12-aastase Alberti nad võtsid kasulapseks.

24. augustil 1944. aastal põles Tartu Pauluse kirik, kirikla ja nendega koos Haamerite kodu. Vaatamata raskele ajale püüti kirik ikkagi taastada ja 1. detsembril 1946. aastal helisesid Tartu Pauluse kiriku kellad taas.

Peale praost A. KUUSIKU surma 1946. aasta kevadel nimetas kirikuvalitus Harri Haameri Tartu praostkonna praosti ülesandeid täitma.

Tartu Pauluse koguduse I pihtkonna õpetaja ametikohal oli Harri Haamer 1948. aasta 5. veebruarini. 25. mail 1949. aastal mõistis nõukogude võim Harri Haamrile 8 aastat vabadusekaotust ja lisaks 3 aastat vabaduse kitsendamist. Kuigi 1955. aastal vabanenuna tunnistati kõik “süüd” eksitusteks, ometi muda, mis oli visatud tema rõivastele, jäi sinna külge elu lõpuni. Vabanemisel tema õigusi küll ennistatakse, kuid ta ei saa siiski tagasi endist töökohta koguduses. Nii jäid tema noorpõlve töökohtade maad, Tallinn, Saaremaa, ja Tartu talle keelatud maadeks.

Alates 10. novembrist 1955. aastal lubatakse Harri Haamrit teenima Tarvastu Peetri kogudust kus ta töötab kuni surmani. Kirikuõpetaja töö kõrval Tarvastus oli Harri Haamer ka piibliteadlane ja Tallinna Usuteaduse Instituudi õppejõud, kus pidas loenguid kaheksa aastat Vana Testamendi teaduse ja semi keelte alal. 1962. aastal omistab Tallinna Usuteaduse Instituut Harri Haamerile mag. theol. teadusliku astme.

Jah, viimselt jääb palju Harri Haameri elutööst siinses kirjutises üles märkimata ja see polegi käesoleva töö peamine eemärk. Tema eluloo põhjalikum avaldamine leidis juba aset Püha koguduse õpetaja Anti Toplaane poolt 1997. aastal. Muidugi tuleks käsitleda veel Harri Haameri poolt kirjutatud ilukirjanduslikud teosed. Loodame, et see töö võetakse veel ette edaspidiste uurijate poolt.

Õpetaja mag. Harri Haamer suri 8. augustil 1987. aastal.

Õpetaja Alexander HINNO on sündinud Põlva kihelkonnas. Õppis Tartu Ülikoolis usuteaduskonnas, mille lõpetamise järel 1931.a. pidas prooviaastat Ülikooli ja Jüri koguduses. Oli Ülikooli koguduse õpetaja Hugo Bernhard Rahamäe isiklik adjunkt. Ordineeriti vaimulikuks 1. mail 1932. aastal. Sama aasta sügisel valiti ta ka Kaarma koguduse õpetajaks . Ajaleht “Meie Maa” kirjutab õpetaja Hinno Kaarmale tulekust nii: “Kaarma uus õpetaja härra Alexander Hinno saabus Kaarmale laupäeval, 3. sügiskuu päeval. Halva ilma ja kiire rehepeksuhooaja tõttu oli kohalikke noori, peaasjalikult noorsooliikmeid, kes võtsid õpetajat vastu koorilauluga. Peale selle oli ka mõni vanem inimene ilmunud. Vihmane ilm takistas väljas midagi korraldada, seepärast ehitati auvärav tammelehtedest välisparaaduksele, mille keskele üles oli mahutatud lehtedest trükitud tekst: “Tule ja Jehoova õnnistab!””. Pärast Kaarma kogudusest lahkumist 1933.aastal teenis õp. Alexander Hinno 1941. aastani Peterpuri kogudust. Seejärel Võru kogudust, mil ta valiti ka Võru praostkonna abipraostiks (1940 – 1944). 1944. aastal emigreerus Alexander Hinno Saksamaale ja oli seal (1946 – 1949) USA tsoonis, Geislingenis usuelu korraldaja. Samal ajal oli A. Hinno paguluses väljaantava kirikulehe asutajaks ja toimetajaks. Saksamaalt lahkudes oli A. Hinno New Yorgi Pauluse koguduse õpetaja (1949 – 1981) ja USA I praostkonna praost. 1964. – 1976. aastani oli A. Hinno Konsistooriumi assessor. 1978. aastal avaldas ta teose “Vaimulikud laulud”. Alates 1981.aastast oli A. Hinno praost-emeeritus. A. Hinno suri 24. veebruaril 1992. aastal USA-s.

Õpetaja Matt LILLIPUU sündis 9. märtsil 1884. aastal Valgamaal. Oma prooviaasta pidas ta Laiusel. Vaimulikuks ordineeriti 25. märtsil 1931. aastal olles Pärnu praostkonna vikaar õpetaja (1931-1934). Seejärel oli M. Lillipuu Püha ja Kaarma koguduste õpetaja asetäitja (1933-1934). 1935. – 1938. aastani oli M. Lillipuu Piirsalu koguduse õpetaja. 1938. – 1959. aastani oli M. Lillipuu Emmaste ja Käina (1941-1959) koguduste vikaar õpetaja. M. Lillipuu suri 11. novembril 1966. aastal Emmastes.

Õpetaja Woldemar KIROTAR on sündinud Võrus 18. jaan. 1906.a. Õppis Tartu reaalkoolis, Treffneri gümnaasiumis ja 1926.a. lõpetas Räpina ühisgümnaasiumi. Teenis kaitseväes ja oli aspirantide kursustel. Kaitseväest vabanedes ülendati Woldemar reservlipnikuks. 1929.aastast õppis Tartu Ülikoolis usuteaduskonnas, mille lõpetas 1933.aaasta veebruaris. Seejärel oli lühikest aega usuõpetajaks Tartu Kommertsgümnaasiumis. Prooviaasta pidas Tartu Pauluse ja Rõuge koguduses. Õpetajaametisse õnnistati Woldemar Kirotar piiskopi asetäitja praost A. Kappi poolt 10. detsembril 1933 Tallinna Toomkirikus. Sama aasta 3. detsembril valiti ta Kaarma koguduse õpetajaks, kus oli ametis 1936.aastani. Pidulikult seati ta aga ametisse piiskop H. B. Rahamägi pool alles 28. juulil 1935. aastal. Kaarmalt lahkudes oli õp. Woldemar Kirotar Rapla koguduse õpetaja isiklik adjunkt kuni 1937.aastani. Seejärel Käina koguduse õpetaja kuni 1941.aastani. Kärdla koguduse asetäitja õpetaja (1940 – 1941). Pühalepa koguduse asetätja õpetaja (1940/41). Saarte praostkonna abipraost (1937/39) ja (1939/41) praost. 1941.a. küüdtati õp. Woldemar Kirotar Venemaale, kus ta ka suri.

Woldemar Kirotari kohta on teada, et ta olevat olnud suur puhtuse hoidja kiriku ümbruses. Tema ametisoleku ajal oli kiriku aias väga palju lilli ja kõnniteed olid puhastatud.

Õpetaja Alfred KÕIV sündis 26. juunil 1899.a. Võrumaal, Vana-Rootsi vallas Varstu külas talupidaja Jaan Kõivi perekonnas. 1920. – 1924. aastani õppis ta Tartu Ülikoolis usuteaduskonnas. Prooviaasta pidas Rakvere Kolmainu koguduses. Õpetaja ordinatsiooni omandas A. Kõiv 31. oktoobril 1925. aastal. 1929. – 1930. aastani oli A. Kõiv Halliste koguduse abiõpetaja ja seejärel (1930/33) selle koguduse õpetaja. Kaarmale asus õp. Alfred Kõiv 1936. aastal ja oli siin ametis kuni 1937. aaastani. 9. septembril 1939. aastal seati õp. Alfred Kõiv Vahastu koguduse õpetajaametisse. Vahastu kogudust teenis ta kuni 1945. aastani. 1945. – 1961. aastani oli A. Kõiv jälle Halliste koguduse õpetaja, olles 1946 – 1954. aastani ühtlasi ka Karksi koguduse hooldaja õpetaja. Just õpetaja A. Kõiv’i ajal olevat Halliste kirik põlenud, kussjuures polnud teada, kas see oli õnnetusjuhtum või süütamine. Kõiv olevat sellest üleelamisest haigeks jäänud. Ehki Konrad Veem oma araamatus “Eesti vaba rahvakirik” (Stockholm 1988) väidab õpetaja A. Kõiv’i vallalise olevat, teab siiski autori kasutuses olev Luule Piibur’i üleskirjutatud mälestus kõnelda õpetaja A. Kõivi kahest lapsest – tütrest ja pojast. Alfred Kõiv suri 1979. aastal

Õpetaja Elmar TÕLDSEPP sündis 17. aprillil 1908. aastal Avinurme vallas Tartumaal metsaülem Johan Tõldsepa pojana. E. Tõldsepp õppis Treffneri eragümnaasiumis Tartus. Peale selle kooli lõpetamist suundus ta õppima Tartu Ülikooli usuteaduskonda, kus õppis aastatel 1928 – 1936. Prooviaeg möödus Tartus Maarja ja Narva Aleksandri kogudustes. 1. augustil 1937. aastal valitakse E. Tõldsepp Kaarma koguduse õpetaja ametikohale ning 20. oktoobril 1937. aastal ta ordineeriti Tallinna Toomkirikus. Kaarmalt lahkudes teenib E. Tõldsepp (1940/41) Narva Jaani kogudust . 1941. aastal oli ta Kiviõli koguduses asetäitjaks õpetajaks. Seejärel Viljandi Jaani koguduste õpetaja (1941/44). 1944. aastal emigreerub E. Tõldsepp Rootsi, kus ta oli Kesk-Rootsi EELK piirkonna õpetaja (1945/48). Seejärel oli ta Rootsi Kuningriigi kiriku õpetaja (1948/81). EELK Gotlandi ja Norrköpingi koguduse õpetaja (1973/83). EELK Rootsi praostkonna praost (1981/83). Konsistooriumi assessor (1982/83). Õp. Elmar Tõldsepp suri 10. detsembril 1983. aastal.

Autori kasutuses olev Luule Piiburi mälestustest saame veel teada, et pastor E. Tõldsepal oli kaks tütart, noorem oli koguni Kaarmal sündinud. E. Tõldsepp pidas ka kirikutalu. Tema vanemad ja samuti ka tema abikaasa Helmi vanemad elasid Kaarma kiriklas ja neil oli olnud mitu teenijat. Peeti suurt hulka loomi jne. Arvatavasti oli see just õpetaja E. Tõldsepa ajal kui piiskop H.B. Rahamägi viimati Kaarmal jutlustamas käis.

Õpetaja Axel KRIISA sündis 19. oktoobril 1904. aastal Võrumaal Haanja vallas, Kokkemäel orelimeister Tannil Kriisa pojana. 1914-1917. aastani õppis Võru linna algkoolis. Aastatel 1917-1925 omandas A. Kriisa  keskhariduse Võru linna gümnaasiumis. 1925. aasta sügisel astus A. Kriisa Tatru Ülikooli usuteaduskonda mille 1931.a. kevadel lõpetas. 29. juunist 1931.a. kuni 31. maini 1932.a. teenis A. Kriisa kaitseväes sundaega. Seejärel asus A. Kriisa 10. juunil 1932.a. Otepääle praost Lauri juurde õpetajaameti prooviaastat pidama, kus töötas kuni 03. veebruarini 1932.a. Pärast prooviaasta möödumist Otepääl sooritas A. Kriisa 15.-17. nov. 1932. aastal Konsistooriumi juures õpetajaeksamid. A. Kriisa ordineeriti vaimulikuks 05. veebr. 1933. aastal.

Seejärel asus A. Kriisa tööle Saarte praostkonda, olles aastatel 1933 – 1934 Mustjala koguduse vikaarõpetaja ja aastatel 1934 – 1941 Mustjala koguduse õpetaja. Kui Kaarma õpetaja Elmar Tõldsepp 1940. aastal lahkus, siis võttis A. Kriisa Kaarma koguduse oma hooldada. Kuid 1941. aasta 1. juuli küüditamine viib ta koos perekonnaga siit minema. Ainult abikaasa koos väikeste lastega (kaksikud Joel ja Rain) pääsevad Harkust veel tagasi. Kuna vahepeal oli vallatäitevkomitee üle toodud kiriklasse, siis proua Kriisa lastega oma endisesse elupaika tagasi ei saanud ja elas 1 km linna poole tulla Värava Peetri ja Liisa juures kuni sakslaste sissetulekuni, mis pastoraadi viimaks vabastas. Haritud naisena oli proua Kriisa Saaremaa pastoriprouade seltskonnaelude hing. 1944. aasta oktoobris siirdus proua Kriisa lastega algul Saksamaale ja sealt edasi Ameerikasse, kus ta peadselt ka ise suri. Õpetaja A. Kriisa suri aga 1949. aastal ühes Norilski laagris.

Õpetaja August KOBLA sündis 31. märts 1904. aastal.  Õppis usuteadust Tartu Ülikoolis, mille lõpetas 1934. aastal. Prooviaja pidas Järva-Peetri koguduses. 14. aprillil 1935. aastal ordineeriti ta Viljandi vikaarõpetajaks (1935/36). Seejärel oli A. Kobla Kolga-Jaani õpetajaks (1936/41). Kaarma vaimulikuks olles oli ta samal ajal ka Mustjala koguduse hooldaja (1942/43). Kaarmalt lahkudes oli A. Kobla Kursi (1943/47) ja Tapa koguduste õpetaja (1946) ning Järva-Jaani hooldaja (1947/50). Peale seda oli A. Kobla õpetaja emeeritus ning ta suri 6. juunil 1988. aastal.

Peale õp August Kobla lahkumist Kaarma õpetaja kohalt jäi siin  koht vakantseks kuni 1945. aastani.

Arnold-Voldemar Elken Kaarli poeg sündis 25. veebruaril 1909. aastal Tartu maakonnas, Pala vallas, Tõnise talus. Rahvuselt eestlane. Õppis Nõva külakoolis, Torila ministeeriumikoolis, Tartu poeglaste reaalgümnaasiumis, mille lõpetas 1928. aasta I semestril. Õppis Tartu Ülikooli usuteaduskonnas 1928. aasta II semestrist kuni 1934. aasta II semestrini. Kaks aastat oli õpingutes paus (1930.a. II semestrist kuni 1932.a. I semestrini). Usuteaduskonna lõpetas 15. detsembril 1934. aastal. Prooviaasta pidas Tartu Pauluse koguduses. Konsistooriumi eksamid sooritas kahes osas, aprillis ja oktoobris 1935.a. Tallinnas. Õnnistati ametisse Tallinna Toomkirikus. 10. novembrist 1935.a. kuni 19. septembrini 1942.a. oli Valjala koguduse õpetajaks. 1941. aastal jäi Konsistooriumi korraldusel pea ainsaks Saaremaa kirikuelu korraldavaks õpetajaks. Õpetaja Elken lahkub salaja koos perekonnaga Saaremaalt 23. ja 25. septembri vahel 1944.aastal Rootsi. Paguluse algaastatel oli eestlaste õpetaja Kalmari piirkonnas. Lahkus E.E.L.K kooseisust ja oli ametis Rootsi kirikus

Õpetaja Alfred TAMMIKO on sündinud 10. juunil 1903. aastal. Pärast usuteaduskonna lõpetamist ja prooviaasta pidamist  ordineeriti ta 16. detsembril  1945. aastal Kuressaare ja Kaarma koguduste vaimulikuks (hooldajana). See oli talle ka esimene hingekarjase koht. Aastatel 1946-1950 oli õp. Alfred Tammiko Muhu ja Pöide koguduste hooldajaõpetaja, aastatel 1946-1954 Mustjala ja Püha koguduste hooldaja, aastatel 1954-1961 Rõuge koguduse hooldajaõpetaja ja alates 1961. aastast Nissi koguduse hooldajaõpetaja. 1981. aastal siirdus õpetaja A. Tammiko emerituuri ja suri sama aasta 25. detsembril.

Sündinud 30. novembril 1907.a. Ordineeritud 15. detsembril 1946.a. Mustjala koguduse hooldaja (1945/46). Kihelkonna koguduse õpetaja (1946/55). Kärla koguduse õpetaja (1948/55). Kaarma ja Kuressaare koguduste õpetaja (1949/50). Rõngu koguduse õpetaja (1955). Elva koguduse õpetaja (1957/72). Valga praostkonna paraost. Konsistooriumi assessor. Suri Elvas 6. juunil 1985.a.

Väga pikka aega Kaarma ja Kuressaare kogudusi teeninud õpetaja Raoul OK sündis 19.aprillil 1913.a. kantseleiametniku pojana. 11 aastaselt jäi ta vaeslapseks ja pidi varakult hakkama endale ülalpidamist teenima. Töö kõrvalt õppides omandas ta Tallinna 9. Keskkoolis keskhariduse. Usuliste huvidega mehena hakkas ta tööst vabal ajal jutlustajana teenima Ranna kogudust alates 1. juulist 1945.a. Usuteaduse õppimist alustas Raoul Ok 1947.a. ja ordineeriti aseõpetajaks (praegu oleks diakonõpetaja st. vaimulikku kes pole veel omandanud kõrgemat teoloogilist haridust) Tallinna Toomkirikus 14. detsembril 1949.a. Varsti pärast ordineerimist, 1. veebruarist 1950.a. vabastati Raoul Ok Ranna koguduse teenimisest ja määrati Saaremaale, Kuressaare Laurentiuse koguduse õpetaja ametikohale. Praosti ettepanekul lisandus sellele 15. veebruarist 1950.a. veel ka Anseküla, Jämaja ja Kaarma koguduste hooldamine. Nelja koguduse teenimine nõudis Saaremaa liiklusolude tõttu palju aega – nt surnu matmine Sõrves terve päeva. Paljusid ametisõite tuli esimestel aastatel teha jalgrattaga. Pisut kergemaks läks hiljem, kui Raoul Ok jõudis endale soetada mootorratta. Siia lisandusid aga veel suure perekonna ülalpidamise mured, eraldatus mandrist jne. Nii möödusid parimad aastad ja õpingud Usuteaduse Instituudis jäidki lõpetamata. Tunduvalt kergemaks läks Raoul Ok’il siis, kui 26. detsembrist 1958.a. leiti Sõrve kogudustele sõnakuulutaja ja Raoul Ok vabanes Jämaja ja Antseküla koguduste teenimisest. 10. juunist 1960.a. vabastati Raoul Ok ka Kuressaare Laurentiuse ja Kaarma Peetre-Pauli koguduse tööst kavatsusega üle tuua ta mandrile. Enne mandrile tulekut teenis Raoul Ok ajutiselt veel Kihelkonna ja Kärla kogudusi – 10. juunist kuni 15. augustini 1960.a. Viimati mainitud kuupäevast asus Raoul Ok Harju-Madise, Nõva ja Risti koguduste õpetaja ametikohale, teenides neid kogudusi üle 21 aasta kuni surmani.

Raoul Ok laulatati 21. juunil 1942.a. Keila kirikus Alma Seppeliga, millisest abielust sündis 4 last – 1 tütar ja 3 poega.

Pärast rasket haigust, kutsus Issand oma väsinud sulase Raoul Ok’i 28. oktoobril 1981.a. igavikku. Ta maine keha sängitati viimsele unele Risti kirikuaeda 4. novembril 1981.a.

Õpetaja oli Esra RAHULA sündis 27. veebruaril 1926.a. Lõpetas edukalt õpingud Usuteaduse Instituudis. Ordineeriti 14. detsembril 1949.a. (1949/57) Pilistvere koguduse õpetaja, (1957/60) Torma ja Mustvee koguduse asetäitja õpetaja, (1960/62) Kaarma ja Kuressaare koguduse asetäitja õpetaja. (1962/82) Rapla koguduse ja Järvakandi koguduse õpetaja. Ida-Harju praost. Konsistooriumi assessor.

Õpetaja Kalle MESILA sündis 3. jaanuaril 1940.a. Õppis Usuteaduse Instituudis. Ordineeriti 27. detsembril 1962 diakonõpetajaks (vt Raoul Ok) ja samal aastal asus teenima Kaarma ja Kuressaare kogudust. Seejärel siirdus Häädemeeste ja Äksi koguduste hingekarjase kohale (1969/71). Hetkel (1998) teenib Kalle Mesila Tartu Peetri kogudust.

Peep AUDOVA oli Kaarma koguduse hingekarjaseks väga lühikest aega (1. jaanuar 1966.a. – 2. veebruar samal aastal). Ta sündis 2. septembril 1943.a., lõpetas Usuteaduse Instituudi 1966.a., oli Kaarma ja Kuressaare koguduse õpetajaks ainult kaks kuud, kuna julgeoleku jaoks tundus Peep Audova liiga “aktiivsena”. Pärast Saaremaalt lahkumist asus Peep Audova Valga Peetri-Luuka koguduse vaimulikus, kellena teenib. Aastatel 1969 – 1989 oli ta Petseri koguduse hooldaja õpetaja. Praegu (1998) on Peep Audova Valga praost ja Konsistooriumi assessor.

Peale nn “nõukogu vastase” õp. Peep Audova Saaremaalt väljasaatmist asub tema asemele õpetaja Ivar-Jaak SALUMÄE, kes tagantjärgi vaadatuna osutub veelgi suuremaks “nõukogude vastaseks” millest aga julegeolek enam aru ei saa tänu tema kavalusele ja taiplikusele. I.-J. Salumäe sündis 19. veebruaril 1945 aastal. Ta õppis Usuteaduse Instituudis, ordineeriti (alul diakonõpetajaks) 2. veebruaril 1966.aastal ja asus samal aastal ka Kaarma ja Kuressaare koguduse õpetaja ametikohale. Lisaks nendele oli I.-J. Salumäe lühikest aega ka Püha koguduse (1968) hooldaja. Saaremaal olles viis I.-J. Salumäe lõpule ka oma õpingud Usuteaduse Instituudis. Peale Saaremaalt lahkumist oli õp. I.-J. Salumäe Viljandi Pauluse koguduse õpetaja, hiljem ka Viljandi praostkonna praost, Äksi ja Paistu koguduse hooldaja. Praegu (1998) on Ivar-Jaak Salumäe Tallinna Toomkoguduse õpetaja. Sõnalistest aruannetest selgub, et õp. I.-J. Salumäe ajal on ateism Kaarma vallas kõvasti võimutsemas, nõnda et ristimised ja leeritamised 1977. aastaks peaaegu täielikult  lakkavad. Lisaks toimub rida sissemurdmisi kirikusse ja kirikla varematesse.  I.-J. Salumäe on pannud suure panuse Saarte praostkonna ajaloo jäädvustamisel, mis tulevikus aitab paremini mõista nii mõndagi, mis toimus Saaremaa usuelus 70-dail aastail.

Järgmiseks Kaarma koguduse õpetajaks saab Joel LUHAMETS, kes jätab väga sügava jälje rohkem Kuressaare kogudusele. Joel Luhamets sündis 19. märts 1952. aastal Antslas usklikus perekonnas. Ta lõpetas Tallinna Tehnikaülikooli, mille järel 1978. aastal astus Usuteaduse Instituuti, lõpetades selle Saaremaalt lahkumise eel. Peale Saaremaalt lahkumist sai J. Luhametsast Põltsamaa koguduse õpetaja, Viljandi praostkonna praost, EELK Konsistooriumi assessor laste- ja noortetöö alal. Ta on andnud suure panuse EELK Kuressaare koguduse ajaloo uurimisele. Detsembris 1996. aastal valiti J. Luhamets Tartu Pauluse koguduse õpetajaks.

Õpetaja Jaan TAMMSALU on see vaimulik, kes üle hulga aja rajab oma perele eluaseme Kaarma kirikla varemete vahele. Valmib kiriku poolne pastoraadi tiib, kus oli võimalik elada. Tema teenimise aega langeb Eesti taasiseseisvumine ja üle kodumaa algab kirikute, kiriklate ja usuelu ülesehitamine. Jaan Tammsalu on sündinud 12. märtsil 1960.a. kodus, mis oli tavaline ENSV perekond. Usust ja kirikust ei räägitud kodus midagi. Peale kaheksanda klassi lõpetamist tuli neli aastat õpinguid, et saada ehitusmeistriks. See eriala kulub talle hiljem kiriku ehitamisel marjaks ära. Samal ajal tegeles Jaan Tammsalu rahvapilliansamblis, veidi koorilaulus ja paljude muude tegevustega. Siis tuli ajateenistus Nõukogude Armees, kus ta leidiski enese jaoks Piibli, mis oli tema allikas keset kõrbe.

Mõne aja pärast läks Jaan Tammsalu leeri, siis tuli ristimine, leeriõnnistus. Läks veel aega ja noormees astus Usuteaduse Instituuti. Järgnes töö, heebrea keel, Vana Testamendi ained, kodu – uus ja ilus korter Tallinnas. Siis tuli kutse Saaremaale, kirikuõpetajaks kolmele kogudusele: Valjala, Karja ja Saaremaa-Jaani. Kutsega ei kaasnenud ei kodu, ei autot millega sõita kirikust kirikusse, kuid Jaan Tammsalu ütles jah. Kogudused võtsid armastusega vastu noore praktikandi, kes oli kogemustelt alles õrnroheline. Jaan Tammsalu meenutab aastast 1992: “Teadsin algul vaid mõne koraaliviisi, aga olin kui üksi keset ookeani visatu, kes tunneb, kuidas ainult Jumala arm vee peal hoiab, ja hakkasin agaralt ujuma.” Ühel päeval aga püüti teda peatada. Piiskopi kohusetäitja kutsus Jaan Tammsalu oma juurde ja teatas, et “keegi” nõuab õpetaja eemaldamist kirikutööst. See kummaline “keegi” hoiatas Jaan Tammsalu ka ühe üliõpilase kaudu. Ja seesama “keegi” tuli ühel õhtul Jaan Tammsalu’le ka külla, rääkis ligi kolm tundi, kui vähe neil kiriku kohta materjali on, ja palus kaastööd julgeolekule. Sealjuures palus ta väga, et Jaan Tammsalu sellest vestlusest kellelegi ei kõneleks. See kummaline “keegi” avas Jaan Tammsalu’le saadetud kirju ja sulges need väga oskamatult. Siis katkes Jaan Tammsalu kannatus ja ta kirjutas “Foorumisse”, siseministrile. Sealt vastust ei tulnud, aga ometi lõpetati see kummaline nuhkimine.

Edasi küsib Jaan Tammsalu eneselt: “Millest mõtleb kirikuõpetaja siis, kui ta parajsti ei mõtle kogudusest, kirikust, st otseselt oma tööst?” Ja vastab ise: “Millest mõtleb kirikuõpetaja, ma veel ei tea. Millest aga mõtleb pooliku haridusega diakonõpetaja, kellele on antud teenida neli kogudust…? Ma ei oska tõmmata piiri töö ja muu elu vahele. Ei tea kust see piir läheb. Võib-olla sealt, kus õhtul magama jään. Ligi kaks aastat tagasi kuulsin oma väikest tüdrukut kilkamas: “Issi tuli külla!” See tegi tõsiseks. Pool aastat tagasi, kui abikaasa kuus kuud Soomes pühapäevakooli tööd õppis ja lapsed teda telefoni teel järjekindlalt isaks kutsusid, tundsin, et olen veidi suutnud kodule lähemale jõuda… Olen see vaimulik, kes arvab, et ta ainus ülesanne ei ole usuliste vajaduste rahuldamine, nagu oli kirjas ENSV seadusandluses.”

Jaan Tammsalu oli Eesti Kongressi saadik, ERSP aukohtu liige, Saare Maavolikogu liige ja ta on öelnud: “Tahaksin aidata luua sellise süsteemiga Eestimaad, kus meil oleks hea ja turvaline elada, kus me ei peaks üksteist kahtlustama, hoolimatult müksama, kus inimene ei pea end tööga tapma, kus ema saab olla ema ja isa olla isa. Olen aga tõotanud poliitiksat lahkuda sel hetkel, kui on piisavalt mehi, kes tahavad teha poliitikat ilma enese kasule mõtlemata ja puhaste kätega!”

Kogudused, kus Jaan Tammsalu’l hingekarjase ametit tuli pidada, olid äärmiselt erinevad. Ruhnu kogudus (taastati Kuressaare filiaalina õp. Joel Luhametsa poolt), mille teenimiseks tuli Kuressaare lennujaamas kopterit oodata või Ruhnus peaaegu nädal uduvangis olla. Vaimulik käib saarel 4-7 korda aastas. Vahepeal teenib Ruhnu kogudust kohapeal elav diakon Jüri REINTAM. Püha kogudus, mille vaimulik Mart SALUMÄE 1991. aasta algul lahkub Viljandi Pauluse koguduse õpetajaks, jääb Jaan Tammsalu hooldada, kuna kõik teised, Mart Salumäe hooldada olnud neli kogudust allesjäänud nelja Saaremaa koguduste vaimulike vahel ära jagati.

15. novembril 1992. aastal lahkub Jaan Tammsalu Kuressaare ja Kaarma koguduse hingekarjase kohalt. Lahkumise põhjuseks toob Jaan Tammsalu soovi jätkata poolelijäänud õpinguid EELK Usuteaduse Instituudis, mille ta lõpetas 1996.a. kevadel. Täielikud õpetaja õigused saab Jaan Tammsalu 24. juunil 1996.a. teenides EELK Viljandi-Jaani kogudust, mille hingekarjaseks ta määrati Konsistooriumi otsusega juba 1992.a.